Lehekülg:Ajaloolised jutustused. Bornhöhe.djvu/234

Allikas: Vikitekstid
Jump to navigation Jump to search
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.


Agnes von Mönnikhuseni käe vääriline. See ei ole suur asi, paarisaja mehega lahtise alevi kallale kippuda, naisi ja lapsi tappa ja seitsmekümneaastane vanamees vangi võtta. Oleks see vähemasti kuningas Magnus ise olnud! Aga vaevalt oli üks kuri naljahammas hüüdnud: „Venelased tulevad!“ — seal olid sina esimene taldu näitamas.“

„Pidin ma üksipäini vastu hakkama, kuna kõik teised plagama panid?“

„Mina ei pannud mitte plagama — seda tunnistab minu lõhki raiutud nägu. Aga see’p see meie õnnetus on, et üks oma süü ikka teise kaela ajab. Venelased on ühes nõus ja seisavad ühe käsu all, meie aga oleme alati lahus, igaüks püüab oma nahka päästa ja teisi kilbiks ette lükata. Nõnda lähme kõik hukka.“

„Sina ise oled kõige suurem venelaste kartja.“

„Ma kardan neid, sest et meie nõrkust tunnen. Meie oleme suured prassijad ja hooplejad, kuni vaenlane kaugel on, aga seisab ta äkitselt meie ees, siis poeme pakku. „Jooske, jooske!“ — seda hüüet on venelased meie suust nii sagedasti kuulnud, et nad seda meie sõjahüüdeks arvavad.“

„Need on äraandja sõnad!“ kärgatas Risbiter.

„Kes tõtt räägib, on valelikkude ees ikka äraandja,“ kostis Delvig, kelle palge puna tõusma hakkas.

„Kes on valelik?“

„Esiteks on see valelik, kes tõtt ei salli, teiseks see, kes oma tulevasele äiapapale ette luiskab, et ta tema verivaenlase sõjameeste keskelt välja kiskunud ja sealjuures tosina sõjamehi maha löönud, kolmandaks —“

„Kolmandaks tulgu kõik maailma nuhtlused