Lehekülg:Ajaloolised jutustused. Bornhöhe.djvu/237

Allikas: Vikitekstid
Jump to navigation Jump to search
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.


„Ära nii palju naljata, talupoeg, sa võiksid seda kahetseda,“ hoiatas Delvig.

„Kui ise teate, et mina talupoeg olen, miks te siis veel küsite?“ ütles võõras õlgu kehitades.

„Mis seal palju loriseda!“ hüüdis Risbiter kärsitult. „Ma viskan talle silmuse kaela ja lasen teda enese järele traavida. Astu siia, talupoeg!“

Risbiter tegi oheliku otsa sadula küljest lahti. Et aga talupoeg paigast liikuda ei tahtnud, siis ajas junkur hobuse tema kõrvale ja katsus silmust ta kaela ümber panna. Sel silmapilgul võttis talupoeg kepi hammaste vahele, sasis kahe käega junkru puusade ümbert kinni, kiskus ta sadulast välja, surus enese ette põlvili maha, kargas ise paar sammu tagasi, toetas selja paksu tamme vastu, tõmbas kepi sisse peidetud kaheteraga mõõga välja ja hüüdis: „Ärge pange pahaks, junkrud, aga teiega kaasa ma ei tule!“

„Appi!“ ägas Risbiter, kes surmahoopi oodates põlvili küürutama oli jäänud. Kaaslased hoidsid tema hirmunud hobust kinni.

„Tõuse üles, vahva Risbiter,“ ütles Delvig pilkavalt. „Rüütlid ei võitle mitte kõhuli maas.“

Risbiter tõstis pead ja piilus aralt ümberringi. Talupoega mitu sammu eemal puu najal nähes kargas ta krapsti püsti, ronis hobuse selga ja karjus kui meeletu: „Ärge laske teda ära putkata! See on kardetav inimene, salakuulaja, venelane! Meie peame ta kaasa võtma, olgu elusalt või surnult!“

Ratsanikud piirasid talupoja sisse ja püüdsid teda oma pikkade mõõkadega haavata; ainult Delvig hoidus tagasi, sest ta häbenes neljakesi üksiku jalamehe kallale kippuda. See jalamees oli aga