Lehekülg:Ajaloolised jutustused. Bornhöhe.djvu/236

Allikas: Vikitekstid
Jump to navigation Jump to search
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.


oli kenasti joonistatud, silmad mustad ja elavad. Käes kandis ta jämedat keppi. Ratsamehe lähenemisel jäi ta rahulikult seisma ja toetas end kepi najale. Risbiter tahtis hobuse rüsinal võõra mehe otsa ajada, aga see sasis, ilma et sammu oleks taganenud, tugeva käega valjastest kinni ja pani hobuse seisma.

„Junkur on vist pime, et uisapäisa inimese peale ajab,“ ütles ta külmavereliselt.

„Lase hobuse suu lahti!“ müristas Risbiter.

Võõras sundis hobust sammu taganema ja laskis siis valjad lahti.

„Miks sa teelt kõrvale läksid?“ küsis Risbiter pisut tasasemalt.

„Eks see ole talupoja kohus, et ta junkrut peab kartma. Pealegi ei või praegusel ajal kellegi näost näha, kas ta teeröövel on või mitte.“

„Küll ma sind õpetan, kuidas sa mind pead kartma. Kohe kasi sinnapoole!“

Risbiter näitas näpuga maantee poole.

„Mul on teises küljes tegemist. Jumalaga, junkur.“

Võõras pööras junkrule selja ja tegi minekut.

„Pea kinni! Hoi, sõbrad!“ hüüdis Risbiter.

Kaaslased lähenesid kiirelt ratsutades.

„See on kahtlane inimene,“ seletas Risbiter, „vist vene salakuulaja. Me peame ta mõisa kaasa võtma.“

Noor talupoeg silmitses uurivalt, aga ilma kõige vähema arguseta uhkeid ratsamehi, kelle seltsi ta nii ootamatul viisil oli sattunud.

„Kes sa oled?“ küsis Delvig.

„Rootsi kuningas!“ kostis võõras tõsiselt.

Junkrud pidid vastu tahtmist naeratama.