Lehekülg:Ajaloolised jutustused. Bornhöhe.djvu/244

Allikas: Vikitekstid
Jump to navigation Jump to search
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.


Delvig pahvatas suure häälega naerma ja. ka Agnes pidi vastu tahtmist naeratama.

„Junkur Hans, siin on teie mõõk,“ ütles ta sõjariista peigmehe kätte andes. „Tänage mind ja püüdke tuleval korral osavam olla. Head tee-reisi, härra Gabriel!“

„Jumalaga, preili!“

Agnes andis hobusele äkisti piitsa ja kihutas tuhatnelja isale järele, Delvig ja Risbiter, kes näost punane kui keedetud vähk oli, tema kannul.


2

MÕISAMEESTE LAAGRIS.

Gabriel pistis mõõga jälle kepi sisse, astus maantee peale välja ja sammus mõttes Tallinna poole. Mõnesaja sammu pärast jäi ta seisatama ja vaatas tagasi. „Naljakas lugu!“ ümises ta pead raputades iseenese ette. „Ma ei saa aru, mis see on, aga üks asi takistab mu sammu, mul on tina taldade all, ma ei taha edasi minna. See vana habemik ütles, et tema värav täna õhtuni minu ees lahti seisab. Mis nõidus selle sees oli, et see mind ühtepuhku mõtlema paneb? Tahan ma mõisameheks hakata? Ei, mul on liig rohkesti põhjust neid vihata ja põlata. Agnes von Mönnikhusen . . . Seda nime olen ma tänini vihas pidanud ja nüüd . . . See oli ju üks Mönnikhusen, kes Koluvere lahingus talupojad ära võitis ja minu vanaisa puuoksa lasi tõmmata. Üks Risbiter langes minu vanaisa käe läbi. Kui see selle junkru Hansu isa oli, siis oleme temaga tasa. Rumal

244