Lehekülg:Ajaloolised jutustused. Bornhöhe.djvu/245

Allikas: Vikitekstid
Jump to navigation Jump to search
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.


jõmpsikas see junkur Hans! Ma ei mõista, kuidas Agnes von Mönnikhusen seda punaseharjalist poisikest . . . aga mis minul sellega asja? Mul on tõesti paremat teha kui albi junkru ja upsaka rüütlipreili pärast oma pead murda. Läki Tallinna poole!“

Gabriel sammus edasi, aga natukese aja pärast pidi ta jälle seisatama ja aru pidama. Visa mõte ei tahtnud kuidagi ta peast lahkuda.

„Hm! Nii väga suurt ruttu mul ei ole. Tallinn ei jookse minu eest ära. Kui ma homme sinna ei jõua, siis olen ülehomme seal. Miks ei peaks ma pilku mõisameeste laagri peale heitma? Kardan ma seda junkrut? Ei, ma tahan talle just näidata, et ma teda mitte ei karda.“

Viimase mõttega kõiki kahtlusi lõpetades pööras Gabriel sedamaid ümber ja sammus tuldud teed mööda tagasi. Tunni aja pärast jõudis ta Kuimetsa laagri ette.

Mõisameeste laager oli laialdane telkide ja hoonete kogu, osalt mõisa õue, osalt ümberkaudse välja peal. Terve laagri ja mõisa ümber käis palkidest ja mullast tehtud vall kahe väravaga ja mõne suurtükiauguga. Gabriel pääses kerge vaevaga väravast sisse, sest vahid olid joobnud ja ei pärinud tundmatu talupoja käest muud kui natukese õlleraha, mida Gabriel neile andis. Laagris valitses pidulik kära ja müra, sest nälginud mõisamehed olid mõne päeva eest „Liivimaa kuninga“ Magnuse asupaiga — Põltsamaa alevi kallale kippunud, kuna „kuningat“ ennast seal ei olnud, ja pärast rikka alevi paljaksriisumist rohke saagiga tagasi tulnud. See oli mõisameeste igapäevane käekäik. Ümberkaudne maa oli nii paljaks teh-