järele toitude ja jookidega nii ülirohkesti kaetud, et meieaegseid inimesi küll vist kolm korda suurem hulk sest täis oleks saanud. Viinakarikad ja õllekannud olid ühtepuhku liikumas, jutt ei vaikinud silmapilgukski. Delvig jutustas Risbiteri äpardust ja püüdis teda igapidi teiste ees naeruks teha. Risbiter katsus temale küll mehe moodi vastu anda ja lugu teisiti pöörata, aga näha oli, et suurem osa pealtkuulajatest enam Delvigi kui teda uskusid; neid oli vähe, kes Risbiterile mitte kadedad ei olnud selle häbemata õnne pärast, et tema ilusa ja rikka Agnes von Mönnikhuseni endale pidi saama. Agnes oli mõttes ja vaatas sagedasti aknast välja õue, kust sõjameeste kära selgesti üles kostis. Risbiter istus pruudi kõrval ja püüdis elava lobisemisega tema tähelepanu Delvigi juttudelt ja naljatamiselt ära pöörata, leidis aga nii vähe vastuseid, et ta viimaks ise hoopis vaikis ja südametäiega pea purju pani. Pärast söömaaega sasis ta tuikudes Agnese käsivarrest kinni ja talutas ta poolvägisi söögisaali kõrval olevasse kambrisse.
„Mis tembutamine see on?“ algas ta siin raske keelega. „Mi-miks sa täna nii isemoodi oled? Sa ei räägi minuga sõnagi, ei vasta midagi — mis see kõik tähendab? Ka-kas sa mind enam ei armasta?“
„Ma ei tea isegi,“ kostis Agnes mõttes.
„Mis jutt see nüüd jälle on: sa ei tea isegi? Eks sa ole minu ki-kihlatud pruut! Sa pead mind armastama. Hans von Risbiter ei lase ennast mitte narrida, kas kuuled?“
Viimased sõnad kõlasid nii ähvardavalt, et Agnes võõrastades üles vaatas.
