mõisas esimene pailaps ja teeb tunahomme ilusa Agnesega pulmad.“
„Kas tunahomme on juba pulmad?“ küsis Gabriel kohmetades.
„Sellest poleks viga, sest nagu vanameest tuntakse, saavad pulmad vähemasti toredad olema, kus siis meiegi heast lonksust ilma ei jää, kuid see on pagana lugu, et pulmas õiget peigmeest ei ole. Mis peigmees see on? Süda läigib, kui tema peale vaatad. Oleksin mina preili von Mönnikhusen, ma ütleksin sarnasele peigmehele veel altari ees ei. Mis on tuikesel niisuguse punaseharjalise, tedretähelise, kõverjalgse varesepojaga tegemist?“
„Mis näost rääkida!“ ütles käega lüües kolmas seltsiline, kes ise looduse poolt vähe kenaduse kaasavara oli saanud. „Nägu on jumala loodud nägu, aga see’p see on, et mees ise kuhugi ei kõlba. Loll nagu vasikas, alamate vastu upsakas ja tige, ülemate ees roomab kõhuli, kitsipung, jänespüks, valetamise ja hooplemise peale esimene meister. Ühe sõnaga — lurjus. Sinu terviseks, talupoeg! Tubli poiss, et Hansule pükste peale andsid!“
Gabriel jõi ja kuulas hoolsa tähelepanuga, mis teda ennast salamahti imestama pani, sõjameeste põhjamist junkur Risbiteri kohta. Ta ei vihanud seda inimest, ta arvas teda ainult albiks poisikeseks, aga siiski täitis tähelepanek, et ükski kiidusõna Risbiteri kohta tema kõrvu ei puutunud, Gabrieli südant imeliku rahulolemisega.
Rüütel von Mönnikhusen oli oma kaaslastega juba enne Gabrieli tulekut mõisa tagasi jõudnud ja lõunalauda istunud. Pikk laud oli selle aja viisi
