„Kas sa siis nii osav vehkleja oled?“ küsis Agnes kaheldes.
„Mina olen Eestimaal kõige osavam vehkleja,“ kostis Risbiter alandlikult.
„Aga kuidas sulle metsas see äpardus juhtus?“
„Missugune äpardus?“
„Et — et sul mõõka käes ei olnud, kui mina sinna tulin.“
„Ah, sa räägid sellest häbemata talupojast?“
„Ta ütles ju, et ta vaba mees on.“
„Ja sina usud seda? Oh Agnes, ära seda usu! Ülepea ära usu midagi, mis sulle ette luisatakse. See talupoeg oli vene salakuulaja, selle eest annan ma oma pea! Ma nägin seda tema näost ja tõukasin teda jalaga; sealjuures viskasin kogemata jalaga mõõgatupe üles ja mõõk kukkus maha.“
„Aga kuidas see tuli, et sa ise hobuse seljast maha kukkusid?“
„Kes sulle seda ütles?“
„Delvig ütles seda sinu enese kuuldes.“
„Oh seda häbemata valevorsti! Mina ei pannud seda valet tähelegi, muidu oleksin temale mõõgapäraga kohe sündsa vastuse andnud. Mina peaksin hobuse seljast maha kukkunud olema? Ei seda juhtu. Sa tead ju, kui osav ratsutaja mina olen. Oh Agnes, küll on minul sinu pärast võitlemist ja valu kannatamist! Kõik on minu peale kadedad, kõik püüavad mind tõrvata ega hirmu kõige inetuma vale eest tagasi. Aga ükspuhas — tehku nad mis tahavad, mina neid ei karda, niikaua kui ma tean, et sina mind armastad. Anna mulle musu, Agnes.“
