„Ei anna,“ ütles Agnes järsku ja kiskus enese Risbiteri käte vahelt lahti.
„Mis see tähendab?“ turtsus Risbiter. „Eks ma ole sinu kihlatud peigmees, miks sa mulle musu keelad? Sa pead mulle musu andma!“
„Pärast pulmi!“ kostis Agnes ja lippas naerdes kambrist välja.
Pahas tujus läks Risbiter õue pead lahutama. Telkide vahele astudes nägi ta määratu imestusega seda inimest, kes temale täna nii palju tuska teinud, sõjameeste seltsis istuvat. Risbiter oli loomu poolest argpüks, aga teatavasti on need viina mõju all kõige suuremad kisakõrid ja riiuotsijad. Gabrieli nähes süttis kõik junkru rindu kogunenud viha korraga põlema.
„Sina koer!“ kärgatas ta Gabrieli peale. „Kuidas julged sa veel minu silma ette tulla? Mis sa siit otsid?“
Pikkamisi pööras Gabriel pea käratseva junkru poole.
„Näe, see on ju seesama pisuke junkur, kes nii ilusasti hundiratast lüüa mõistab,“ ütles ta heas tujus.
Sõjamehed naersid. Junkur Hans läks näost roheliseks.
„Häbematu lurjus! Silmapilk tõuse püsti ja võta kübar maha, kui sa rüütliga räägid!“
„Rüütliga ei ole mul praegu rääkimist,“ ütles Gabriel naeratades, „aga kui väike junkruke vanema inimesega räägib, siis võiks junkruke küll mütsi kergitada.“
Sõjameeste naer tunnistas, et nad Gabrieli vastusega rahul olid.
„Sulased!“ karjus Risbiter viha pärast peaaegu
