sul on, tütrekene! Sa oled näost kahvatu, otsaesine kortsus, huuled vingus — mis see tähendab? On sind keegi pahandanud või mõtled sa nii sügavasti tulevase abielu muredele?“
Agnes surus ennast nagu kaitset otsides isa rinna vastu ja ütles meelitades: „Ma olen rumal laps ega tea isegi, mis mul on. Mu pea on segane. Anna mulle head nõu, pai isa.“
„Head nõu? Mis mina vana sõjamees pitsidest ja paeltest tean? Ega sa muud nõu ometigi ei taha.“
„On see sinu tõsine arvamine, isa, et noorel naisterahval, kes homme mehe abikaasaks peab saama, muud nõu vaja ei ole, kui pitside ja paelte kohta?“ küsis Agnes pisut kibedalt.
„Noh, noh, võib ju ka olla, et sa oma pärlite ja kalliskividega — “
„Isa!“ hüüdis Agnes sellise häälega, mida Mönnikhusen tema suust esimest korda kuulis; ühtlasi pani vana rüütel imestuse ja ehmatusega tähele, et pisarad Agnese säravaid silmi tumestasid.
„Taga parem!“ hüüdis vanamees kohmetult ja põrkas koguni poole sammu tagasi, sest õige mehena kartis ta naisterahva pisaraid enam kui tuld: „Sul näib ju üsna tõsine asi südame peal olevat. Säh sulle, nüüd hakkavad silmad koguni vett jooksma. Tule taevas appi, no mis nüüd peale hakata? Oot’, oot’, ma kutsun kohe naisterahvad siia —“
„Ära kutsu kedagi!“ ütles Agnes kohkudes ja pühkis pisarad kähku ära. „Mul on sinuga üksipäini rääkimist, aga ma häbenen, ei leia hakatust.“
