Lehekülg:Ajaloolised jutustused. Bornhöhe.djvu/260

Allikas: Vikitekstid
Jump to navigation Jump to search
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.


„Sa häbened ja ei leia hakatust? Parem kutsun ikka naisterahvad —“

„Ei, ei! Ma tahtsin sinu käest midagi küsida. Kas sa arvad . . . kas sa mõtled —“

„Noh?“

„Kas sa usud, et . . . junkur niisugune mees on, nagu näiteks sina oled?“

„Hoho!“ naeris Mönnikhusen. „Veider küsimus. Ega ta ometi naisterahvas ei ole!“

„Ma tahtsin ütelda: kas ta nii vahva, nii aus, nii õiglane, nii hea —“

„Noh, mis veel?“

„Ühe sõnaga, kas ta on selle vääriline, et Kaspar von Mönnikhuseni väimeheks saada?“ lõpetas Agnes vahvasti.

„Oi, oi, Agnes,“ imestas vana rüütel, „ma ei teadnudki veel, et sina nii uhke oled. See on tõsi, meie sugukond on vana ja kõrge au sees, sinu lihane onu, minu vend, oli piiskop ja valitsev vürst —“

„Ma ei räägi meie sugukonnast,“ ütles Agnes ruttu vahele, „ma küsisin ainult, kas sa Risbiteri enese vääriliseks arvad.“

„Kui ma ise teda oma väimeheks olen valinud, ju ta siis ikka ka selle suure au vääriline on. Või on sul selle kohta vahest midagi kahtlust?“

„Mul ei ole veel aega olnud teda ligemalt tundma õppida.“

„Seda parem. See ei ole ilmaski hea, kui noor tütarlaps meesterahvast ligemalt tundma õpib.“

„Ka siis mitte, kui sellest meesterahvast tema tulevane abikaasa peab saama?“

„Abielus on neil küllalt aega teineteist ligemalt tundma õppida.“

260