Lehekülg:Ajaloolised jutustused. Bornhöhe.djvu/263

Allikas: Vikitekstid
Jump to navigation Jump to search
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.


nii vali, et vahva rüütli süda rinnus silmapilguks värisema lõi.

„Mispärast?“ küsis ta kohmetanult.

„Ma ei või seda seletada,“ vastas Agnes mõttes ja lõi silmad maha.

Seda nähes tundis vana rüütel oma julgust ja meelekindlust tütre ees kohe jälle kasvavat, aga naljatada ei julgenud ta siiski veel mitte, vaid arvas tõsist, isalikku manitsust vaja olevat.

„Agnes, Agnes, mis sul arus on?“ ütles ta noomivalt. „Sa nõuad täiesti võimatut asja ja ei tea isegi, mispärast sa seda nõuad! Mõtle ometi, mis see tähendab: pulmad on juba alanud, pidu valmistatud, võõrad kokku kutsutud — ja nüüd peaksin mina korraga piduliste ette astuma ja kuulutama: Minge kõik koju, teil ei ole siin midagi tegemist, sest pulmad on tuleva aja peale edasi lükatud! Mis ütleksid inimesed selle kohta? Kelle silma julgeksin ma siis veel vaadata? Ma oleksin ju igaveseks ajaks kogu Eestimaa rüütliseisuse ees teotatud ja naeruks tehtud. See ei oleks veel kõige suurem õnnetus, sest mina ei pruugi kellegi naeru karta. Aga mõtle, mis sinust enesest arvama hakatakse!“

„Mis siis?“ kogeles Agnes, keda isa aulised sõnad ja tõsine nägu kohe jälle araks tegid.

„Oh Agnes, sa ilmsüüta ingel!“ õhkas Mönnikhusen südame põhjast. „Kui vähe tunned sa veel meie kallist mõisnikkude seltsi, nende kurje mõtteid ja veel kurjemat keelepeksmist! Sarnane ettevaatamatu tegu, nagu sa minu käest uisapäisa nõuad, paneks kohe sõjahädast ja kõigest viletsusest hoolimata tuhanded keeled liikuma. Ühe suurtsugu tütarlapse au on nii ütlemata õrn taim,