maha on lennanud, siis ei saaks nad iialgi mehele.“
„Aga kui ma mehele ei tahagi minna?“ ütles Agnes järsku.
Mönnikhusen pahvatas suure häälega naerma.
„Sa ei tahagi mehele minna! Hahaha! Küll ma neid tüdrukuid tunnen! Arvasin sind teistest tütarlastest targema, otsekohesema olevat, aga nüüd ma näen, et kõik ühetaolised olete. Mõned preilid lasevad endid ju veel altari ees pooltundide kaupa paluda ja meelitada, enne kui jah ütlevad. Neitsilik häbi on hea ja kallis asi, aga igal asjal olgu oma mõõt.“
„Mina ei häbene iialgi tõtt rääkida,“ ütles Agnes uhkusega.
„Tühi jutt, sõnakõlks! Miks sa siis tõtt ei räägi? Tahtsid mulle midagi tähtsat asja teada anda, aga siiamaani ei ole ma veel ühtki tõsist sõna sinu suust kuulnud. Keerutad nagu kassikene palava pudru ümber. Ma näen, sul kipitab midagi südamel, muidugi mõni tühi asi, aga neitsilik häbi keelab sind oma lihasele isale nii palju usaldust näidata, et temale selget tõtt tunnistaksid. Eks ole õige, mu häbelik tütreke?“
Agnese silmis oli isa esimeste sõnade juures iseäralik lõke välkuma hakanud. Viimasele küsimusele kostis ta selge, kindla häälega:
„Ma tahaksin, et pulmapäev kaugema aja peale edasi lükataks.“
Isa vahtis pärani silmil tütre otsa. Ta teadis, et tütrel omajagu kindlat tahtmist või „kangekaelsust“ oli, millega ta, kui vaja, ka isa üle valitses, ja praegu oli Agnese nägu nii tõsine, tema pilk
