Mönnikhusen pühalikult ja andis tütre puhtale, valgele otsaesisele suud. Agnes läks jälle palkonile teiste naisterahvaste sekka, kes küsimustega ta peale tormasid, kus ta nii kaua viibinud. Need küsimused tegid Agnesele tuska; külmavärinaga mõtles ta sellele, kuidas lugu veel siis oleks olnud, kui kõik need naisterahvad tema käest palju suurema ja tähtsama asja põhjusi oleksid pärima hakanud. Ta vastas pealiskaudselt. Ta nägu oli kõrk ja külm. Kordagi ei eksinud ta pilk sinna külge, kus Gabriel teiste sõjameeste keskel seisis ja oma kõrge mehise kujuga kõigi naisterahvaste pilgud enese poole tõmbas.
„Ütlemata ilus ja ütlemata uhke!“ mõtles Gabriel kena pruuti silmates. „Päris vürsti tütar. Ma ei usu, et ta Risbiterit armastab, aga veel vähem võiks ta inimest armastada, kes seisuse poolest temast karvaväärt madalam on.“
4
VENELASED TULEVAD.
Õhtul algas suur joomapidu, millest terve mõisameeste leer osa võttis. Mõisa saalides priiskasid kutsutud külalised ja kõik mõisameeste ülemad, keda arvu poolest vist rohkem oli kui alamaid, ja telkides lamasid lihtsõjamehed, vahutavad kannud käes, õllevaatide ümber. Südaöö ajal ei olnud terves mõisas ega laagris vist ühtki selge mõistusega meest leida, vahest ainult Gabriel maha arvata. Gabriel oli kõige suuremas telgis aset võtnud. Ta pidi teistega „seltsi pärast“ vahvasti kaasa jooma,
