Lehekülg:Ajaloolised jutustused. Bornhöhe.djvu/266

Allikas: Vikitekstid
Jump to navigation Jump to search
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.


aga ta oskas siiski parajat mõõtu pidada. Joobnud mõisameeste vaade täitis teda põlguse ja jälestusega. Olid need lällitavad, määgivad ja norskavad joodikud seda väärt, et Eestimaa nende ees värises? Käputäis venelasi oleks selle röövlisalga praeguses olekus kerge vaevaga laiali pillata suutnud. Kui kõik seltsilised joovastuse mõju all une rüppe olid vajunud, tõusis Gabriel üles ja astus telgist välja. Taevas oli pilve läinud, pime öö kattis maad. Laagris olid viimsed tuled kustumas, kuna mõisa akendest veel valgus säras. Harva oli siin ja seal veel segaseid hääli, lora ja tralli kuulda.

Gabriel kõndis mõisa akende alt läbi ja sattus rohuaeda, mida vana Mönnikhusen tütre rõõmuks mitte sõjameeste tallermaaks ei lasknud teha. Värske rohu ja lillede lõhn lehvis tulijale meelitades vastu. Gabriel võttis nõuks siia öömajale jääda. Õunapuude alt leidis ta pehme rohuplatsi ja heitis pikali. Maapinna niiskus ja öine õhk ei võinud tema raudsele kehale midagi paha teha.

„Homme rändan edasi,“ mõtles ta uinudes. „Tühi temp, et siia vahtima jäin. Ma ei mõista, mis asi mind ülepea siia kihutas. Mis mul siin otsimist on? Olen ma tõesti veel nii lapsik, et seda upsakat tüdrukut teist korda näha himustasin, või oli mul mõni muu põhjus? Ei, õigust ütelda, muud põhjust mul ei olnud. Ega ma ometi mõisameheks ei tahtnud hakata! See tähendab: mina, kes oma kakskümmend seitse aastat auga turjal kannan, olen siiski veel nii alp ja edev, et iga ilusa näo järele lippan, mis mulle teel põigiti ette juhtub. Väga hale tunnistus minu mehise meele ja mõistuse kohta! — Veider lugu, et ta just sellele tot-