nevad. — Vahest on ka rüütel Mönnikhusen nende seas. Mõtelge enese peale, preili Agnes!“
„Ei, mina ei liigu siit paigast, kuni tean, mis minu isaga . . .“
Sõna tardus Agnese suus. Ta selja taga kõlasid karedad sõnad tundmatus keeles.
„Kas tahate venelaste kätte sattuda?“ ütles Gabriel peaaegu ähvardavalt.
„Ei, ei!“ karjatas Agnes värisedes ja hakkas abi otsides kahe käega noormehe tugevast käsivarrest kinni.
Gabriel võttis neiu nagu väeti lapse kätele ja jooksis trepist alla, aiast läbi raudse jalgvärava poole, mille teised põgenejad juba lukust lahti olid murdnud. Hädavaevalt pääses ta oma õrna koormaga põgenejate trüginast läbi ja lagedale välule, kus mustad varjud üksikult ja salgakaupa liikusid.
„Pange mind nüüd maha,“ palus Agnes sosistades.
Gabriel kuulas, kuigi kahetsedes, sõna ja nad tõttasid nüüd käsikäes üle lagendiku sinnapoole, kus metsaserv tumendas. Juba paarikümne sammu pärast kukkus Agnes valusasti oiates põlvili.
„Mis viga?“ küsis Gabriel.
„Ma lõin jala vastu kivi,“ oigas Agnes.
„Teie olete palja jalu, preili Agnes?“
„Mitte üksi palja jalu, vaid ka . . .“
Kaugemale ei suutnud Agnes rääkida, häbi lämmatas ta hääle. Ta väetike oli ju — voodist pidanud põgenema. Ilma aega ja sõnu raiskamata kiskus Gabriel oma pika ülikuue seljast, mässis selle neiu õrna keha ümber, tõstis kalli kandami ettevaatlikult maast üles ja küsis siis alles luba:
