Lehekülg:Ajaloolised jutustused. Bornhöhe.djvu/268

Allikas: Vikitekstid
Jump to navigation Jump to search
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.


jalad kuklasse võtta ja rahuga oma teed minna, kuni see veel võimalik näis olevat. Siiski ei põgenenud Gabriel mitte. Arusaamatu tunne sundis teda paigale jääma, ootama, valvama.

Mõisa akende taga hakkasid tuled liikuma. Kära kostis ligemalt — vist olid venelased mõisa sisse tunginud. Äkitselt tuli Gabrielile uhke rüütlipreili jälle meelde ja — nüüd oli kõik kahtlemine lõpetatud. Kui ta suurte sammudega aiast läbi mõisa poole tõttas, kõlisesid mõned aknad, üks uks läks raksudes lahti ja mõned mustad kujud tormasid Gabrielist mööda. Ta tahtis uksest sisse tungida, aga sealt trügis suur hulk põgenejaid hirmsa hooga välja ja tegi sissepääsemise täitsa võimatuks. Gabriel pidi taganema. Keegi tõukas mööda rutates küünarnukiga ta külge. Gabriel arvas junkur Risbiteri ära tundvat.

„Kena peigmees, kes putku paneb ja pruudi hädasse jätab,“ mõtles Gabriel hambaid kiristades ja Risbiterile rusikat järele raputades.

Äkisti kõlas teise korra pealt vali kiljatus Gabrieli kõrvu. Ülespoole vaadates nägi ta palkoni peal valget kuju kumavat; ühtlasi märkas ta, et aia poolt kitsas keerdtrepp palkonile viis. Gabriel jooksis viibimata trepist üles.

„Kes seal on?“ karjatas Agnese hääl talle kohkunult vastu ja valge kuju sirutas käed tõrjudes välja.

„Hea sõber,“ kostis Gabriel poolvaljusti. „Ma tahan teid põgeneda aidata, preili Agnes, kas lubate?“

„Kus mu isa on?“ küsis Agnes ahastades,

„Seda ma ei tea. Vaadake, kuidas kõik põge-