Lehekülg:Ajaloolised jutustused. Bornhöhe.djvu/275

Allikas: Vikitekstid
Jump to navigation Jump to search
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.


„Teie unustate, et tõld ja hobused venelaste kätte on jäänud, kes korra püütud saaki visalt kinni hoiavad. Mina kardan neid kui tuld ega julge neid tülitama minna, teie isa ja vahva junkur Hans on äkisti Tallinna poole reisinud, mõisa orjadest ei ole paraku kedagi käepärast — kuidas tahate siis reisile minna, preili Agnes?“

„Minul ei ole kellegi abi tarvis; ma lähen üksipäini,“ kostis Agnes vihaselt.

„Ei, preili Agnes, teie ei lähe mitte üksipäini,“ ütles Gabriel tõsisemalt. „Põlake mind küll südame põhjast ja tõrjuge mind enesest eemale — mina ei lahku teist, enne kui teid tervelt isa kätte tagasi olen andnud. Tallinna-reis ei ole nii kerge kui arvate. Tee on pikk ja hädaohtlik. Kui juba ausad junkrud üksiku ja täiesti ilmsüüta rändaja kallale kipuvad, nagu siin lähedal alles tunaeile juhtunud, mõtelge siis, kuidas teie käsi käiks, kui hulguste ja röövlitega kokku puutuksite, kellest meie vaene kodumaa praegu kubiseb. Me peame suurest teest hoopis kõrvale hoidma, metsadest ning rabadest läbi teed otsima. Enne kui teele läheme, on teil veel üht väikest asja hädasti vaja. Teie praegune ülikond (Agnes lõi äkisti punastades silmad maha) on teile — nagu vist kõik ülikonnad — küll üliväga näo järele, aga põgenemiseks ei ole ta mitte täiesti kohane; jalakatteist on kõige suurem puudus. Pakuksin teile küll omad saapad, aga kardan, et need teile vahest ei sünni (Agnes pidi vastu tahtmist naeratama). Kas teate, mis minu arust kõige parem nõu on? Ma tunnen venelaste viisi. Neid ei ole vist mitte rohkem kui käputäis julgeid mehi, kes mõisameestele pisut kolli tahtsid teha ja kerge saagiga koju