Lehekülg:Ajaloolised jutustused. Bornhöhe.djvu/276

Allikas: Vikitekstid
Jump to navigation Jump to search
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.


minna. Võib olla, et päikese tõusu ajal enam ühtegi venelast Kuimetsas ei ole. Nad teavad, et suurem hulk mõisamehi ja vist kõik ülemad pakku on jooksnud, kes end siin lähedal koguda ja päevavalgel vaenlaste väikest arvu tähele pannes neile kallale võiks kippuda. Ma ei usu seda küll mitte, sest ma olen junkrute imelikku agarust ja visadust — plagamise asjus näinud, aga venelased ei tea seda mitte, vaid peavad arvama, et mõisamehed siitsamast metsast neid varitsevad. Minu nõu on nüüd see: teie jääte siia padrikusse ootama ja hoiate ennast hästi varjul, kuna mina luurama lähen, kas venelased Kuimetsast lahkunud. Valitseb seal vagane lugu, siis tuustin laagri ja mõisa varemed läbi; vahest puutub mulle otsides mõni tulest ja riisumisest ülejäänud räbal või ka natuke toiduvara silma, mida meil ju ka hädasti vaja on. Valge on käes, ma võin katse kohe käsile võtta.“

„Ei, ei!“ hüüdis Agnes äkitselt pead raputades.

„Mikspärast ei?“ imestas Gabriel.

„Ma ei taha, et teie minu pärast oma elu pandiks panete.“

„Ma ei mõtlegi oma elu pandiks panna,“ naeratas Gabriel. „Ega ma ometi uisapäisa venelaste otsa ei jookse. Ma kardan ju neid kui tuld, nagu ise teate, aga kui nad oma teed on läinud, mis neist siis enam karta?“

„Kas ma võiksin siis ka kaasa tulla?“ küsis Agnes kartlikult.

„Ei, see ei lähe korda,“ kostis Gabriel järsku ja külm värin käis ta nahast läbi, kui ta selle hirmsa vaate peale mõtles, mis noore tüdruku