sealt kaastundmuse kõrvalt veel midagi muud, mis tema südant silmapilguks imelise õnnetundega täitis. Ta hääl värises veidi, kui ta naljatades ütles: „Ärge minu pärast kartke, preili Agnes; ma olen kaval rebane, kes kergesti lõksu ei lähe. Mul on suurem mure, et teil siin üksipäini metsas midagi äpardust võiks juhtuda. Ma palun veel kord: hoidke end hästi varjul ja vakka; jalad mässige kuue sisse, sest hommikune kaste võiks neile vahest kahju teha. Kui ma teid siit enam ei leiaks, siis — oleks sellest väga kahju.“
Nende sõnadega surus Gabriel neiu kätt ja tõttas kiirel sammul minema.
5
ESIMENE ARMASTUS.
Imelik vägi on esimesel armastusel. Agnes ei teadnud veel õieti, mis armastus on, ei teadnud ka, et ta Gabrieli armastas, aga seda tundis ta selgesti, et ta süda kerge ja meel ütlemata hea oli. Gabrieli kuju ei kadunud ta vaimusilma eest; ta nägi teda ühtepuhku, kuulis tema südamessetungivat häält, kordas mõttes iga sõna, iga vähemat juhtumist, mida nad üheskoos läbi olid teinud, öised kohutused, hirmsasti segatud uni, põgenemine särgiväel ja paljajalu — kõik need suured ja tähtsad juhtumised, mis aga mitte Gabrielisse ei puutunud, olid Agnese meelest otsekui ära kustutatud. Heameelega oleks Agnes nagu plikapõlves läbi metsa lipanud, laulnud ja hõisanud, aga ta tuletas meelde, et „tema“ hästi varjul ja
278
