Lehekülg:Ajaloolised jutustused. Bornhöhe.djvu/279

Allikas: Vikitekstid
Jump to navigation Jump to search
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.


vakka oli käskinud olla. Sõnakuulelikult mässis Agnes end Gabrieli pika ülikuue sisse, istus kännu otsa ja jäi vagusalt ootama.

Gabriel viibis kaua. Päike oli juba kõrgele tõusnud, kena vaikne, kuldne suvehommik kätte jõudnud, metsas tuhanded hääled sumisemas, aga Gabriel ei tulnud ega tulnud. Agnese süda hakkas valutama. Vahetpidamata kuulatas ja vaatas ta sinnapoole, kus ta mõisa teadis olevat. Mitmel korral arvas ta kuivanud raagude prõginat kuulvat ja kargas siis rõõmsa ehmatusega püsti, aga ikka oli see eksitus. Rõhuv, kipitsev ahastus täitis aegamööda Agnese hinge, kohutavad pildid libisesid ta vaimusilma eest mööda. Kordagi ei mõtelnud ta sellele, mis temast enesest saab, kui ta üksi peaks põgenema, aga kramp asus ta südamesse selle mõtte juures, et ta Gabrieli enam ei peaks nägema. Mistarvis siis veel põgeneda? . . .

Agnes ei suutnud südamepiina kauemini kannatada. Äkisti kargas ta üles ja tõttas metsa servale. Siin jäi ta kohkudes seisma. Kuimetsa mõisast ei olnud muud järele jäänud kui auravad ahervaremed; katus oli kadunud, suitsenud müürid kerkisid hoopis võõral näol sinisesse õhku. Inimestest ei olnud midagi näha ega kuulda. Kuhu oli Gabriel jäänud? Olid vaenlased tõesti ära läinud, või oli Gabriel nende kätte sattunud?

Viimane mõte pani Agnese põlved vankuma. Ta oli kuulnud ja osalt oma silmaga näinud, kuidas selle hirmsa sõja ajal vange piinati, tulel pikkamisi küpsetati, katlas elusalt keedeti ja nõnda edasi. Kohutava selgusega vilksasid need koledad kujutused Agnese erutatud vaimusilma eest