Lehekülg:Ajaloolised jutustused. Bornhöhe.djvu/286

Allikas: Vikitekstid
Jump to navigation Jump to search
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.


„Kas arvate, et mind kaheksateistkümne aasta vanuseni mähkmetes on peetud?“ naeris Agnes. „Uskuge, minust saaks tubli kodaniku perenaine.“

„Mõisniku proua,“ parandas Gabriel.

„Kodaniku perenaine,“ kõneles Agnes edasi, ilma et end eksitada oleks lasknud, „sest ma olen oma isa juures kuus aastat majatalitust pidanud — sestsaadik, kui minu ema suri.“

Viimaste sõnade juures läksid Agnese säravad silmad äkisti tumedaks. Lühikese vaikimise järele ütles ta jälle rõõmsalt: „Teil ei ole õigust mõisnike tütardest nii vähe lugu pidada. Meie sugukonnas on ikka tublid perenaised olnud. Üks minu tädidest — mul on väga palju tädisid — on praegu Saksamaal lihtsa käsitöölise naine ja saab üheainsa ümmardaja abiga väga hästi läbi.“

„Kuidas see võis sündida, et teie tädi lihtsa käsitöölise naiseks sai?“ küsis Gabriel. „Selle maa seaduste järele ei tohi ükski rüütlisoost naisterahvas alamast soost mehele minna.“

„Tädi ei läinud sellele mehele ka mitte seadust mööda, vaid oma tahtmise järele. Noormees käis mõisas tööl, kuna tädi veel noor ja ilus tüdruk oli. Ühel kenal päeval olid mõlemad kui tina tuhka kadunud. Alles aasta pärast said sugulased teada, et tädi Saksamaal lihtsa käsitöölise abikaasaks oli saanud. Meie sugukond kannab sestsaadik vaese tädi peale viha ega tunnista teda enam sugulaseks. Isa on mulle kõvasti ära keelanud tema kuuldes tädi nime suhu võtta. See teeb mulle haiget, sest ma mäletan veel lapsepõlvest, et tädi väga kena näoga ja hea südamega naisterahvas oli, keda mina hirmsasti armastasin. Ma ei mõista, kuidas tema nii raskesti võis eksida; see on ju