Lehekülg:Ajaloolised jutustused. Bornhöhe.djvu/285

Allikas: Vikitekstid
Jump to navigation Jump to search
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.


olema, siis võime ju lepingut jälle meelde tuletada ja ma tõotan nii uhke ja kare junkur olla, kui ise soovite, aga esiotsa ei ole ju seda veel mitte vaja, ja — ühe sõnaga, ma sooviksin teiega kui lõbusa kaaslasega juttu ajada ja teie käest palju, palju asju küsida.“

Ohoo! mõtles Gabriel, rüütlipreilil läheb aeg vait olles igavaks; hädapärast võib ju ka alama inimesega pisut naljatada. „Küsige aga pealegi, preili Agnes!“ lisas ta valjusti juurde.

„Minu esimene küsimus on; kas me ei võiks pisut puhata ja pruukosti võtta? Siin on nii kena murupind metsa serval, et kahju oleks seda ilma viibimata selja taha jätta.“

„See on nõu, mis tõsist tähelepanu nõuab,“ ütles Gabriel ja virutas kohe kimbu õlalt maha. Ta ise sirutas oma pika keha murule ja jäi heameelega vahtima, kuidas Agnes kimbu nobedasti lahti tegi ja sealt suitsetatud singi ja ilmatu pika leiva välja kooris.

„Kas teil nuga on?“ küsis Agnes.

„On küll, aga hoidke, et enese sõrmi ei lõika,“ ütles Gabriel ja andis läikiva pistnoa, mille pea hõbedast väga kunstlikult nikerdatud ja kalliskividega ehitud oli, Agnese kätte; ta oleks küll leiva ja liha lõikamise enda hooleks võtnud, aga ei raatsinud; see oli liig kena vaadata, kuidas uhke rüütlipreili toitu valmistas.

„Oh, kui ilus see on!“ hüüdis Agnes nuga silmates. „Kust te selle saite?“

„Vana mälestus hea inimese käest,“ kostis Gabriel lühidalt. „Aga kes teid nii osavasti leiba lõikama õpetas, preili Agnes?“