Lehekülg:Ajaloolised jutustused. Bornhöhe.djvu/288

Allikas: Vikitekstid
Jump to navigation Jump to search
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.


„Te ei ole veel kõige suuremat häda näinud, preili Agnes.“

„Kõige suurema häda vastu on ikka veel üks abi olemas: priitahtlik surm!“

„Surm on kibe rohi, preili Agnes.“

„Mina sureksin ennem tuhat korda, enne kui ...“

„Enne kui eesti või läti talupoja naiseks läheksite,“ jätkas Gabriel, kuna Agnes kohe parajat sõna ei leidnud.

„Enne kui ma üldse midagi teeksin, mis ma ise õigeks ei või arvata,“ lõpetas Agnes karmi tõsidusega.

Gabrielil oli tundmus, nagu puhuks külm tuul otse tema südamesse ja paneks seal midagi tarduma.

„Väga hea,“ mõtles ta, „et seda kõike su enese suust kuulen; pidasin sind külmaks ja uhkeks, aga vahel paistab su silmist midagi, mis kõik mu arvamised ümber lükkab ja mind unistama paneb. Küllap edaspidi olen ettevaatlikum. Kahju, et ta poisi riideski nii ütlemata ilus ja ilmsüütu, ta hääl nii mahe ja südamessetungiv on. Annaksin talle muidu kibedasti nina peale.“

„Härra Gabriel!“ ütles Agnes lühikese mõtlemise järele.

„Juba jälle „härra Gabriel“!“

„Ma ei või teile teisiti ütelda; minu meelest olete teie härra. Aga kas see ei ole ime, et mina veel sugugi ei tea, kelle seltsi ma sattunud olen? Teie ei ole mulle veel oma täit nimegi nimetanud.“

„Mis tarbeks?“ ütles Gabriel õlgu kehitades. „Ma ei ole teie seltsist, preili von Mönnikhusen, ega või teie tuttavaks jääda. Paari päeva pärast