jõuame, kui jumal aitab, Tallinna, ja siis lahkume niisama äkisti, nagu kogemata kokku juhtusime.“
„Lahkume? Mispärast tahate teie lahkuda?“ küsis Agnes kohmetult.
„Ma kardan, kui teie teaksite, kes ma olen, siis kihutaksite mind kohe enesest eemale ja vannuksite seda tundi, mil õnnetuse sunnil minu seltsis teele läksite.“
„Seda saame veel näha,“ ütles Agnes naeratades. „Kes teie olete?“
„Suur patune,“ vastas Gabriel külmalt, „kõige alatum inimeste seast, sest minu soontes tuksub talurahva veri!“
6
KES OLI GABRIEL?
Gabriel eksis arvates, et see sõna kui pikselöök uhkele rüütlipreilile saab mõjuma. Agnes oli küll esiotsa pisut kohkunud, aga järgmisel silmapilgul vaatas ta meelitava umbusaldusega Gabrielile silma ja ütles naeratades: „Teie naljatate?“
Gabriel arvas tugevamat mõõtu vaja olevat; tal oli kentsakas himu rüütlipreili ees oma madala seisusega uhkustada.
„Mina ei ole mitte ainult talurahva soost,“ ütles ta karmilt, „vaid minu ema oli pealegi eesti talupoja, see on — pärisorja tütar ja mina olen pärisorjade võsu.“
„Mispärast püüate teie ennast halvaks teha?“ küsis Agnes nõrga häälega.
„Ma ei püüa ennast sugugi halvaks teha,“ kos-
