Gabriel kõneles neid sõnu paisuva häälega, peaaegu pühaliku ettekuulutuse toonil, ja tõsise vaimustuse lõke loitis ta pilgus.
„Andke andeks!“ sosistas Agnes. Ta rinnust tungis südant kergendav õhkamine; ta silmis läikisid pisarad, tänupisarad. Ta ei tahtnud seda meest põlata!
Tükk aega vältas piinlik vaikus. Agnese söögiisu oli hoopis kadunud, kuna Gabriel vagusalt söömise lõpetas, siis pea käele toetas ja pehmel murul puhkama jäi. Ta ei julgenud silmi Agnese poole üles tõsta, sest ta tundis ,ennast süüdlase olevat ja sai enese peale tusaseks.
„Kes pagan kihutas mind kõike välja lobisema?“ mõtles ta kahetsedes. „Palju parem oleks olnud, kui ta mind mõneks saksa krahvipojaks oleks pidanud ja ennast selle tõttu täie usaldusega minu hoole alla andnud. Nüüd on ta tuju jäädavalt rikutud, sõprus lõhutud, usaldus kadunud. Ime, et ta veel silmapilgugi minu ligidal viibida läbeb. Olen ikka veel noor ja rumal, ja pealegi toore südamega, et vaest, mahajäetud tütarlast nii uisapäisa kurvastada ja pahandada võisin. Kõik ei ole küll mitte minu süü. Miks ta oma seisusega nii väga uhkustas? See pani mu vere keema. Rumal temp on tehtud, pean katsuma viga kuidagiviisi parandada. Küll ta võib mind nüüd südame põhjast vihata ja põlata!“
Kui siis Gabriel mõne aja pärast silmi julges tõsta, pani ta määratu imestusega tähele, et Agnese näol kõige vähematki vihkamise ega põlguse märki näha ei olnud. Ta paled olid küll veidi kahvatud, aga nägu muidu rahulik ja pilk, millega ta Gabrieli peale vaatas, täis õrna osavõtmist.
