Lehekülg:Ajaloolised jutustused. Bornhöhe.djvu/291

Allikas: Vikitekstid
Jump to navigation Jump to search
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.


hädasti vaja. Et põhjani teaksite, kui suure põlguse ja vihkamise vääriline ma olen, siis kuulge veel: minu isa oli venelane ja mina ise olin veel paari nädala eest vene sõjamees, see on — teie sugurahva ja orduriigi vaenlane!“

Agnese näol vaheldus kahvatus punaga.

„Siis olete ometigi . . .“ kogeles ta surija häälega.

„Mis?“

„See, kelleks junkur Risbiter teid arvas . . .“

„Vene salakuulaja?“ täiendas Gabriel kergesti punastades. „Ei, ma ei ole mitte salakuulaja, ei ka mitte isamaa äraandja. Ma olen ausasti sakste ja rootslaste vastu sõdinud ja ma soovin niisama ausasti, et nende valitsus sel õnnetul maal lõpeks. Kurjemaks ei või selle maa pärisrahva elujärg iialgi minna, kui see sakste raske käe all on olnud, küll aga võiks ta Moskva valitsuse all paraneda, sest tsaar Ivan Vassiljevitš, kes „Julma“ nime kannab, on küll vali mees, aga tema rahvas on vaba[1] ja tema hirmsa valjuse ees värisevad kõigepealt kangekaelsed bojaarid, kuna alam rahvas rahus elada ja kosuda võib. Moskva tsaarid on suured hariduse sõbrad, sellepärast oli see ammugi nende püüdeks Läänemere-äärseid maid ja sadamaid kui Lääne-Euroopa hariduse väravaid enda kätte saada, ja varemalt või hiljemalt peavad need maad nende kätte langema. Kes neid selles nõus aitab, see vähendab meie õnnetu kodumaa vaeva ja kiirendab rahuliku, õnneliku aja algamist.“

  1. Sel ajal oli pärisorjus Venemaal veel tundmatu. (Autori märkus.)