Lehekülg:Ajaloolised jutustused. Bornhöhe.djvu/294

Allikas: Vikitekstid
Jump to navigation Jump to search
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.


„Kahekümne kaheksa aasta eest, kümme aastat enne suure Liivi sõja hakatust, elas Jägala jõe orus, allpool suurt koske, kaugel tuntud kütt ja kalamees, keda Oru Juhaniks hüüti, oma naise ja ainsa tütrega. Nime poolest oli Oru Juhan Pirita kloostri pärisori, elas aga kui vaba mees ja tasus oma orjamaksu sel viisil ära, et nädalas teatud hulga kalu ja jahisaaki kloostrisse viis; suurema jao müüs ta Tallinnas ära, tõi sealt mitmesugust kaupa maarahva tarbeks kaasa ja sai aegamööda jõukaks meheks. Ta rääkis saksa keelt selgesti, mõistis lugeda, kirjutada ja kui vaja — ka Tallinna kaupmehi tüssata, kes teda muidu väga hästi sallisid. Räägiti ka, et temal jõesuus väike laev peidus olnud, millega ta Soomemaal kaupa ajamas käis. Tema rikkuse pärast oli temale ammugi nõu antud end pärisorja seisusest lahti osta. Oru Juhan ei kostnud selle peale ei ega jah, vaid lõi käega ja andis märku, et ta paremaid aegu ootab. Muidu on temast veel öelda, et ta hea pereisa oli ja naist ning last hellasti armastas.

Ühel päeval tuli Oru peresse tundmatu noormees, kes saksa ega eesti keelt ei mõistnud; see pakkus Juhanile kuldraha ja palus märkide abil mõneks päevaks varjupaika. Oru Juhan lükkas kuldraha tagasi, aga võõra võttis ta vastu, sest ta nägi noormehe näost, et see õnnetu inimene ja surmani väsinud oli. Noormees kandis vene talupoja riiet, aga-tema valgest näost ja peenest viisist oli näha, et ta mitte talupoeg ei olnud. Kui võõras paar päeva oli puhanud, palus ta jälle märkide abil, et Oru Juhan teda oma sulaseks võtaks. Juhan täitis ka seda palvet ja ei pärinud võõra mehe käest muud kui tema hüüdnime. Noor-