Lehekülg:Ajaloolised jutustused. Bornhöhe.djvu/295

Allikas: Vikitekstid
Jump to navigation Jump to search
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.


mees vastas: „Gavrilo“, ja sellest oli Juhanile seks korraks küll. Gavrilo jäi Oru peresse elama, tegi rõõmsa meelega tööd ja õppis eesti keele imeliku kiirusega selgeks. Oma elulugu ei ilmutanud ta kellelegi. Oru Juhan ei küsinud, ja kui teised sest juttu tegid, ei vastanud Gavrilo midagi. Esiotsa andis ta omas olemises märku, et kurvad mälestused tema südant koormasid; ta sattus aegajalt nukrasse tujju ja valas salamahti pisaraid. Aegamööda kadusid need tujud ja Gavrilo näis oma uue elujärjega leppinud olevat. See tuli sellest, et tema ja Oru peretütre Maali vahel armastus oli siginenud.

See oli igapidi loomulik. Gavrilo oli kena noormees, peene viisiga, tulise loomuga, rõõmsa meelega: Maali oli metsa varjul kasvanud õieke, õrn, värske ja puhas. Nad pidid teineteist armastama — see ei võinud teisiti olla. Maali ei teadnud veel õieti, mis armastus oli, ta ei mõistnud ennast hävitava tule eest kaitsta, mis tema rinnus äkisti põlema süttis. Aasta pärast palus Gavrilo Oru Juhani käest Maalit enese abikaasaks; kui aus mees pidi ta seda tegema. Oru Juhan tahtis teda esimeses vihas ära tappa, aga Gavrilo palus oma süüd põlvili andeks ja tõotas Maalit eluaja käte peal kanda. Ühtlasi tunnistas ta nüüd alles, kes tema oli. Ta oli suurtsugu mees Moskva riigist, kes kergemeelselt tsaar Ivan Vassiljevitši vastu oli eksinud ja tema viha eest üle raja põgenenud. Kodumaale ei tohtinud ta tagasi minna, sest seal ootas teda piinarikas surm. Ivani viha oli kustumatu, andeksandmist ei olnud loota. Ainus lootus viletsat elujärge parandada, oli — leppimine sugulastega, kes Gavrilo peale ka tulivihased olid,