Lehekülg:Ajaloolised jutustused. Bornhöhe.djvu/297

Allikas: Vikitekstid
Jump to navigation Jump to search
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.


olen sinu isa.“ Nüüd silmitses poiss teda hoolega ja peened, valust ning vaevast kurnatud näojooned jäid igaveseks ajaks ta mälestusse. Ta kutsus võõrast vanaisa juurde, aga see kostis: „Ma ei julge tema ette astuda, sest ta vihkab mind kui sinu ema mõrtsukat. Kui sa suuremaks saad, siis tuleta meelde, et sa suurtsugu mehe poeg oled. Mine Venemaale ja otsi vürst Fjodor Nikititš Sagorski üles; ta on minu lihane vend ja sinu onu. Tsaari viha pärast ei julge tema mind enam vennaks tunnistada, aga ta ei ole kuri inimene ega või sinu vastu mingisugust viha kanda. Võta need asjad ja hoia neid hoolega.“ Nende sõnadega andis võõras mees põueoda, kuldsõrmuse ja kinnipitseeritud kirja poisi kätte ja lisas juurde: „Kui neid asju onule näitad, siis saab ta sind vastu võtma.“ Võõras andis poisile veel korra kuumalt suud, pühkis pisarad silmist ja tõttas minema. Isa kuju ja isa sõnad ei kustunud iialgi Gabrieli mälestusest.

Varsti pärast seda juhtumist heitis Gabrieli vanaema hinge. Oli Oru Juhan juba tütre surmast saadik otsekui ümber muudetud, siis jäi ta nüüd hoopis nukraks, hoidis inimestest eemale ja jättis asjaajamise hooletusse. Paraku ei olnud õnnetuste mõõt veel kaugeltki täis. Suur sõda pääses lahti, venelased heitsid Virumaa eneste alla ja tungisid sealt ootamatul viisil Harjumaale. Oru Juhan põgenes raha ja vara maha jättes Tallinna, andis tütrepoja oma vana sõbra, rahataguja Peter Schenkenbergi hooleks ja läks, kui venelased Läänemaa poole edasi olid tunginud, Oru tallu mahajäetud varandust päästma. Talu oli venelastest imelikul viisil puutumata jäänud, aga kui