vähemalt esiotsa temast midagi teada ei tahtnud, sest Gavrilo eksimine oli tsaari viha ka nende peale juhtinud. Gavrilo lootis, et aeg sugulaste viha kustutab, nii et nende käest abi saaks ja võõral maal auga võiks elada. Oru Juhan andis oma suurtsugu sulase süü andeks, lubas tütre temale naiseks ja valmistas toredad pulmad. Noorik tõi poja ilmale, kellele isa auks Gabriel nimeks pandi. Varsti pärast seda läkitas Oru Juhan väimehe Tallinna enese eest asju ajama. See oli kõikide õnnetus. Moskva tsaari poolt olid sel ajal saadikud Tallinna tulnud, ilma et Gavrilo sellest midagi oleks teadnud. Ta juhtus uulitsal saadikutega kokku, teda tunti ära ja hakati linnarahva abiga, kes vägevale tsaarile meelehead püüdsid teha, taga ajama. Gavrilo pääses imelikul viisil ja tuli kui põgeneja Oru tallu tagasi. Kauemaks ei võinud ta siia jääda, sest Tallinnas tunti tema varjupaika. Oru Juhan viis väimehe oma laevaga Soome. Sestsaadik oli Gavrilo kui tina tuhka kadunud. Teda arvati surnuks. Maalile ei maitsnud enam toit ega jook, miski asi ei teinud talle rõõmu, ta jäi põdema ja kustus aasta pärast nagu küünal õnnetuse kareda tuule käes. Tema poeg kasvas Oru talus vanaisa ja vanaema hoole all priskeks, vallatuks ja kangekaelseks poisiks.
Ühel päeval, kui seitsmeaastane Gabriel üksipäini jõe ääres, paarsada sammu talust eemal mängis, astus tundmatu mees, kellel peenike nägu, aga jämedad riided seljas olid, tema juurde, tõstis ta üles ja andis talle mitu korda suud. Väikemees ei olnud sellega nõus, vaid hakkas karjuma ja püüdis ennast lahti rabeleda, aga võõras ütles vaigistades: „Ära karda mind, Gabriel, ma
