aga mul on põhjust uskuda, et sina ise röövel oled. Ma arvan sind natukese tundvat. Kas sinu nimi ei ole Siim?“
Mees ajas silmad pärani ja hakkas siis äkisti täiest kõrist karjuma: „Mis tembutamine see on? Ma pole kellestki Siimust eluajal kuulnud. Mis te ausat teekäijat sõimate?“
„Vait!“ põrutas Gabriel mõõgaga ähvardades. Su kaaslased on vist ligidal, tahad neile kisaga märku anda? Kui veel korra häält üleliiga paisutad, siis teen su igaveseks vaikseks. Oma kisa läbi oled sa ennast veel paremini tunda andnud. Otse niisama kisendasid sa kahekümne aasta eest, kui sind ühes kohas varguse pealt kinni võeti ja peksma hakati. Sel ajal olid sa tuntud varas ja röövel, see oleks ime, kui vaheajal ausaks teekäijaks oleksid muutunud. Ma ei usalda sind siia jätta, sa pead meiega kaasa tulema.“
Siim pistis äkisti kaks sõrme suhu, aga selsamal silmapilgul kargas Gabriel kui tiiger ta kallale, rusus ta selili maha, pani põlve ta rinna peale ja ütles: „Tasa, tasa, sõber! Mis sa nüüd tahtsid teha?“
„Vilistada!“ purskas röövel vihaselt.
„Mispärast?“
„Minu kaaslased ei ole kaugel, nad võivad iga silmapilk siin olla. Hoia, et sa minusse ei puutu!“
„Kõvasti puutun, kui sa tühje tempusid maha ei jäta. Või nüüd oled sa juba röövlite pealikuks tõusnud? Enne varastasid üksipäini.“
„Kes pagan sa oled, et seda nii hästi tead?“ imestas röövel.
„Vana tuttav, kes sinu nahka mitmest küljest on näinud.“
