Lehekülg:Ajaloolised jutustused. Bornhöhe.djvu/306

Allikas: Vikitekstid
Jump to navigation Jump to search
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.


„Noh, ära sellega nii väga uhkusta; seda võib igaühele juhtuda. Aga pagan võtku mind, kui ma su nägu mäletan. Oled vist mõni ametivend, kuid minust kavalam?“

„Peaaegu!“ naeris Gabriel. „Aga ei maksa mälestust vaevata. Räägime parem mõistlikku juttu.“

„Mina räägin heameelega mõistlikku juttu.“

„Kas usud, et su elu minu käes on?“

„Ma usun, et sul minust rohkem rammu on. Sa oled kole murdja; ma kardan, et mul ühtki tervet konti enam keres ei ole.“

„Siis püüa tõtt rääkida, muidu —“

Gabriel lasi mõõgatera röövli silmade ees läikida.

„Minu sõna on kui aamen kirikus,“ ütles Siim silmi pilgutades.

„Kui palju sul mehi on?“

„Tükki tosin.“

„Kus nad seisavad?“

„Seal.“

Röövel tähendas sõrmega päevaloode poole.

„Kui kaugel?“

„Tükki tuhat sammu.“

„Hea küll. Meie läheme nüüd edasi ja sina tuled kaasa. Juhtub, et meie sealpool (Gabriel tähendas päevatõusu poole) sinu seltsimeestega kokku puutume, siis saad sina vaksa külma terast keresse. Kas sul kogemata mingisugust õiendust oma ütluste kohta ei ole?“

„Ei ole.“

„Räägitud äpardus juhtub sulle ka siis, kui sa ilma minu käsuta piiksu teed või putku panna katsud.“