Lehekülg:Ajaloolised jutustused. Bornhöhe.djvu/307

Allikas: Vikitekstid
Jump to navigation Jump to search
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.


„Ma mõistan.“

„Püstoli ja pussi usaldad esiotsa minu kätte.“

„Hea meelega.“

„Noh, siis lähme teele, tasemad kui vaimud. Kui sind küsitakse, siis vasta sosinal, muidu pea suu!“

Gabriel tõusis üles ja käskis Siimu enese ees käia. Nad läksid metsa servale tagasi, kuhu kimp maha oli jäänud. Gabrieli käsul pidi röövel kimbu oma selga võtma. Seda nähes ei suutnud Agnes naeru pidada.

„See ei ole muud kui õigus,“ ütles Gabriel. „Mina pean tema sõjariistu tassima, siis kandku tema selle eest minu leivakotti.“

Nad lahkusid suurest metsast ja kõndisid üle kõrge nurme- ja nõmmemaa kirde poole. Kolmetunnilise rändamise järele tuli jälle suur mets vastu, mis sel ajal, nagu osalt veel praegugi, Kose ja Jägala jõe kaldaid mitme penikoorma ulatuses kattis. Kõige selle rändamise ajal ei räägitud peaaegu sõnagi. Kui nad madalast Kose jõest läbi olid läinud, jäi Gabriel seisma ja pööras enese Siimu poole, kelle otsaesiselt higi maha tilkus:

„Nüüd oleme sinu lõbusat seltsi küllalt maitsnud, aga lipata ei julge ma sind veel lasta; kes teab, missuguse paha tembu sa veel tagajärele ära teed. Kõige õigem oleks, kui sind selle kena männi oksa riputan, siis oleks meil ja teistel sinust rahu. Mis teie arvate, junkur Georg?“

„Ei, ei!“ ütles Agnes kohkudes. „See oleks mõrtsukatöö. Jäägu meie käed tema verest puhtaks.“

„Enne tahtsite ju ise teda maha lasta,“ naeratas Gabriel.