Lehekülg:Ajaloolised jutustused. Bornhöhe.djvu/313

Allikas: Vikitekstid
Jump to navigation Jump to search
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.


ei petnud. Kõrval on vähem häbitunnet kui silmal. Et Gabriel oma õnne näha ei võinud, tahtis ta seda vähemalt kuulda. Ta pidas hinge kinni, kuulatas teravasti ja imestas, et küünist see ühetasane hingetõmbamine ei kostnud, mis rahuliku une tundemärk on. Vahest oli Agnes niisama ärkvel? Ei, see ei olnud võimalik. Vaene laps oli ju puruväsinud, ta pidi raskesti uinuma, kuna teda liiategi mingisugused kentsakad ja keerulised mõtted ei erutanud; tema süda oli rahul, ta võis uinuda. Gabriel oli selles täiesti kindel. Meie ei ole selles mitte nii kindlad. Meie kardame, et Agnes seekord Gabrielist karvaväärt targem ei olnud ega kordagi homse teereisi peale ei mõtelnud, mis keha karastust magusa une läbi nõudis; kardame, et Agnese väsinud silmad alles koidu ajal lühikeseks ajaks kinni vajusid.

Gabriel pidas sõna: tervel ööl ei pannud ta silma kinni. Ettevaatusest ja ühtlasi kentsakast liikumise vajadusest kihutatud, tõusis ta vahetevahel üles, tegi ringi ümber küüni, kuulatas siin ja kuulatas seal, kõige teravamini aga küüni seinapragude juures, nagu oleks sealtpoolt kõige suuremat hädaohtu karta olnud. Rõõmuga arvas ta viimaks ometigi ihaldatud ühetasast hingetõmbamist kuulvat.

Päike oli juba kõrgesse tõusnud, Gabriel ojakeses silmad pesnud ja leivakoti kallal käinud, aga küünis valitses ikka veel vaikus.

„Vaene laps!“ mõtles Gabriel liigutatult, „küll ta väetike võib väsinud olla! Uinu rahuga. Oleks küll paras aeg teele minna, aga kes raatsib niisugust uinujat äratada? Heameelega vaataksin