Lehekülg:Ajaloolised jutustused. Bornhöhe.djvu/314

Allikas: Vikitekstid
Jump to navigation Jump to search
Selle lehekülje õigsus on tõendamata.


korra järele, kuidas lugu seisab, aga ma ei julge, ma olen jänespüks,“

Gabriel võitles kaua iseenesega. Viimaks astus ta ometi kikivarvul küüni uksest sisse. Agnes magas rahulikult, ilma katteta, aga täies poisi riides, mis noore keha õrnalt paisuvaid neitsilikke vorme täiesti ära varjata ei suutnud. Pehme viltkübara oli ta pea alla pannud, kuldsed juuksekiharad keerlesid puhtal, valgel otsaesisel; paled õhetasid une soojusest, pool-lahtiste huulte vahelt läikis tumedasti sinakasvalge pärlirida; terve näo üle oli rahulik õnne ja süütuse kuma valatud. ' Gabrieli meelest oli, nagu teeks ta pattu, nagu tumestaks ta oma ahne pilguga pildi kenadust, aga ta ei võinud parata, ta oli kui paigale kinni naelutatud. Kaua silmitses ta neitsilikku magajat ja tundis, kuidas viimane ärritus uhke rüütlipreili vastu ta südames sulas ja selle asemel imeline liigutus, suure õnne aimus ja suure valu kartus asus. See kallis varandus, mida helde ja ühtlasi tige saatus üürikeseks ajaks tema hoole alla oli usaldanud, otse tema käte vahele pannud — see ei olnud ju tema oma; veel paar lühikest päeva, ja ta pidi selle varanduse tõrkumata käest ära andma, temast igavesti lahkuma. Oh need magusad punased huuled, kuidas nad ilma teadmata ja tahtmata meelitasid ja kutsusid, missugust joobnustavat õnne nad sellele tõotasid, kes neid suudelda tohtis! Üksainuke kord! Kas see nii suur kuritegu peaks olema?

Kuritegu küll, alatu tegu, Gabriel! Ole mees! Tahad sa õnnetu tütarlapse usaldust, kes ennast ilma kartuseta, ilma kahtluseta sinu kaitse alla usaldanud, kurjasti pruukida! Ainus mõte selle