Lehekülg:Ajaloolised jutustused. Bornhöhe.djvu/32

Allikas: Vikitekstid
Jump to navigation Jump to search
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.


aga mitte tuhmid silmad vaatasid puulehtede liikumist, kui tasane tuuleõhk neid kiigutas. Kord mühas äkiline kange hoog läbi metsa, oksad paindusid, lehed visklesid läbisegi, mõned langesid keereldes maha. Nad olid samasugused kui teisedki, aga neid murdis ootamatu tuulehoog… Ja selle ohvriga rahul, vingus tuul mööda ning segamini paisatud lehed kohendasid end rahus endisele paigale, nagu poleks midagi juhtunud.

„Ühed langevad, teised püsivad,“ ümises vanamees iseeneses, „ei või ühesugune õigus maailmas valitseda. Üks kaob teenimata hädas ja teised lasevad ta kahetsemata kaduda. Kes teab kui pea iseenese kätte seesama lugu võib tulla? Ei maksa õnnetuste üle kurta, ei maksa, ei maksa…“

Vanameest valdasid mälestused, ta raputas pead ja langes mõttesse.

Unustuse hõlmast tõusid ammu mööda läinud ajad, täis elu ja elurõõmu ta silme ette… Noor rüütel ratsutas uhkesti ehitud täku seljas võidule. Tema kõrge mehine kuju tõmbas vägisi kõige ilusamad neiusilmad enese poole. Tema tugev käsivars sirutas kanged vastased liiva peale ja tõi ta nimele kuulsust. Ja õhtul istus ta vagusas, magusasti lõhnavas kambris ja kivikõva sõjamehe hääl rauges armukese jalgade ees pehmeks, araks armastuse sosinaks…

Siis kutsus keiser teda sõtta kaugele maale. Truu rüütel täitis kohust, kiskus end mõrsja käte vahelt lahti ja tõttas truudusevandeid kaasa võttes otsekohe võitlusse, kus vaprate tegude järele tema väesalk viimaks lüüa sai, kuna teda ennast kangema vaenlase oda rabas ja hingetuna võõrale pinnale paiskas. Lahingu torm mühises mööda,

32