Lehekülg:Ajaloolised jutustused. Bornhöhe.djvu/33

Allikas: Vikitekstid
Jump to navigation Jump to search
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.


halastajad maainimesed leidsid haavatu külma maa pealt, tõstsid üles ja viisid oma koju. Palavik raputas mõne nädala nõrkenud keha, surm kõlistas tema sängi ääres oma külma vikatit, lugedes minuteid, millal pingule tõmmatud elulõnga jõuaks läbi lõigata. Aga mahedad neiusilmad valvasid lahkesti haige üle, pehmed virgad käed kohendasid kõvaks läinud aset, kastsid kuivanud suud magusa märjaga, meelitasid põgenevat eluvaimu rohtudega tagasi. Ja kondine tont sängi ees peitis nurisedes vikati selja taha, astus iga päev sammu ukse poole, kuni viimaks üle läve õue ja sealt oma koledasse kodusse põgenes.

Ühel kenal hommikul lõi paraneja silmad lahti ja nägi otsekohe kaht ilusat silma, mis armsa naeratusega tema üle kummardusid ja kohe ehmudes jälle kadusid.

„Ära põgene, ingel!“ sosistasid haige huuled. „Oled sa minu Helene?“

Ilusad silmad jäid kadunuks.

Paraneva rüütli noorusjõud aga hakkas häbenema, sirutas ja raputas end, sasis haigusest kinni ja heitis ta välja.

Paari päeva pärast tõusis noormees tervena haigesängist ja võis jumalat ning oma heldeid hoolitsejaid südamest tänada. Siis võttis ta reisikepi ja läks, tubli maarahva õnnesoovide saatel, kerge südamega teele. Kaks ilusat silma vaatasid talle kahetsedes järele, kahvatud huuled sosistasid:

„Nüüd läheb ta oma Helene juurde.“

„Mul oli pakitsev süda täis rõõmsat lootust kanda, jalad olid nii kerged ja teekond kadus nii

33