Lehekülg:Ajaloolised jutustused. Bornhöhe.djvu/320

Allikas: Vikitekstid
Jump to navigation Jump to search
Selle lehekülje õigsus on tõendamata.


nägi Gabrieli suure karuga mängivat. Karu oli esiotsa heas tujus, mahe ja meelitav. Äkisti sai ta aga vihaseks, tõstis käpa, lõi mänguseltsilise maha ja siis nägi Agnes Gabrieli suures, sügavas vereloigus ujuvat.

„Gabriel!“ karjatas Agnes hirmsas ahastuses ja ärkas unest.

„Mis viga?“ kostis Gabrieli rahulik hääl.

Äkiline rõõmuvool tungis Agnesele pähe. Ta tõusis üles ja tõttas hurtsikust välja. Gabriel lamas poolistukile puu najal. Kahinat kuuldes ja Agnest enese ees nähes kargas ta kohe püsti ja küsis murelikult: „Mis sul on, Agnes?“

Agnes lõi käed sõnalausumata seltsilise ümber ja surus teda ägedasti enese vastu. Siis alles kogeles ta sügavas ärevuses: „Ma nägin kurja und. Ma arvasin sind surnuks.“

„Kas see sind siis nii väga ehmatas, laps?“ ütles Gabriel heas tujus ja silitas käega neiu juukseid.

„Gabriel!“ sosistas Agnes kogu kehast värisedes. „Ära sellega naljata! Hoia ennast! Mõtle, sinu elu on minu elu, sinu surm on minu surm.“

Nende sõnadega kiskus ta enese äkisti Gabrielist lahti ja läks hurtsikusse tagasi.

Käidud tee ja viimased rahutud ööd said viimaks ka Gabrieli raudsest kehast võitu. Koidu ajal vajusid ta silmad kinni, ta jäi kui surnu magama.

Päike oli juba keskhommikusse jõudnud, Agnes ammugi üles tõusnud, aga Gabriel magas ikka veel rasket und. Agnes ei raatsinud teda äratada; ta istus vagusalt magaja peatsis ja silmitses mõttes ta pruuniks põlenud nägu. Seile näo jooned