Lehekülg:Ajaloolised jutustused. Bornhöhe.djvu/321

Allikas: Vikitekstid
Jump to navigation Jump to search
Selle lehekülje õigsus on tõendamata.


olid kui tõmmukast marmorist välja raiutud, otsaesine kõrge ja lai, kulmud uhkesti võlvitud, nina kõrge seljaga ja sirge; avaldas näo ülemine pool mehist julgust ja mõistust, siis tunnistas peenike suu ja ümmargune lõug õrna meelt ja südame-pehmust — loomuomaduste kokkujuhtumine, mis naisterahvastele kõige enam meeldib. Agnese rind paisus rõõmust ja uhkusest.

„Iialgi ei ole ma ilusamat meest näinud ja nüüd on see mees minu, minu!“ hõiskas hääl ta südames. „Kui ta teaks, kui kuumalt ma teda armastan! Kui ta teaks, missuguse rõõmuga ma tema peatsis valvan ja nõnda igavesti tema üle valvata tahaksin! Ja tema võis mõtelda, et mina teda tema seisuse pärast põlgan! . . . Oh, tädi Bar-bara, ma saan sinust nüüd alles õieti aru ja usun, et sa täiesti õnnelik oled, sest mis asi võiks ilmas parem olla kui igapäevane elu armsa mehe kõrval? Oleksin mina kuninga tütar ja suure riigi pärija, ma annaksin kõik ära ja elaksin saunahurtsikus, kui tema mind sinna kutsuks . . . Uks ime on minuga sündinud; mu meelest on kõik ära kustutatud, mis temasse ei puutu; uinudes ja valvates seisab ta ühtepuhku mu silma ees. Mis oleks minust ilma temata saanud, kuidas oleksin ma seda hirmsat õnnetust kannatanud, mis mul nüüd vaevalt meeles seisab? Mu vaene isa, kus sa nüüd oled? . . . Kui rahulikult ta uinub! Kas ta peaks ka und nägema, mind unes nägema? Ma usun küll. Kuidas võiks see teisiti olla? Ta armastab ju mind, ta armastab mind! Kui õnnelikuks see mõte mind teeb! Mul on, nagu kuuleksin ma inglite laulu ja.näeksin taevast lahti olevat . . . Teen ma pattu, et taevalist õnne maapealse õnnega kokku