minagi. Oli see vahest kuritegu, et meid selle eest nuhelda tahate?“
„Sinu külge ei ole keegi puutunud,“ ütles Andres karedalt, aga ikka veel ilma vihata. „Sina ise oled käe meie seltsilise vastu üles tõstnud.“
„Kes minu venda puutub, see puutub minusse. Mõtle ise, kui sul noorem vend on ja keegi saks tuleb tema kallal käperdama, kas sa seda salliksid?“
See oli osav kõnekäänd. Meeste seast kuuldi hääli, mis Gabrielile õigust andsid.
„Sa räägid nagu kirikhärra kantslis,“ ütles Andres pehmemalt, „aga kas sa meid ei peta? Minu meelest võiks see seal niisama hästi poiss kui tüdruk olla, aga saks on kavalam; tema on kõik maailma läbi käinud ja kuuleb, kuidas rohi kasvab. Kui tema ütleb: poiss on tüdruk, siis on ta tüdruk.“
„Mina annab oma pea, poiss oleb tidruk,“ kinnitas sakslane elavalt.
„Olgu ta poiss või tüdruk, ta seisab minu kaitse all,“ ütles Gabriel kärsituks minnes, sest ta märkas, et meeste silmad kentsakalt põlema hakkasid.
„Ohoo, vennike, seal on vaks vahet,“ naeris Andres. „Ära tühja punni, jäta tüdruk meie kätte, siis võid ise rahuga oma kodarad koristada.“
Gabriel kogus oma viimse kannatuse kokku.
„Ärge tehke kurja, suguvennad!“ ütles ta peaaegu paluvalt. „Kas meie võõraste poolt veel küllalt kurja ei ole näinud? Mõtelge, et kõik ühe rahva lapsed, ühe valitsuse alamad oleme; teie ei ole ju mitte vaenlaste maal, kus kõik kurjused lubatud on.“
