Lehekülg:Ajaloolised jutustused. Bornhöhe.djvu/326

Allikas: Vikitekstid
Jump to navigation Jump to search
Selle lehekülje õigsus on tõendamata.


„Sõjas on see ükspuhas, oma maa või võõras maa.“

„Teil on ometigi ülemad, kes ülekohut ei salli; ma hoiatan teid, ärge kutsuge õnnetust eneste kaela!“

„Küll me oma ülemaid tunneme. Mis seal palju loriseda? Saks, võta poiss kinni ja vaata, mis elukas ta on.“

Agnes karjatas. Sakslane oli selja tagant äkisti ta kübara peast tõmmanud ja sõlme seotud juuksed paelast lahti kiskunud; nagu kuldne vaip langesid pikad siidpehmed salgud Agnese õlgadele. Meeste suust tuli rõõmsa kohmetuse hüüd. Gabriel lõi saksa rusikahoobiga maha, sasis Agnese käsivarrest kinni ja tõmbas ta mõne sammu tagasi, meeste ringist välja. Selgi puu vastu toetades ootasid nad teineteise kõrval vaenlaste pealetungi. Gabrieli käes välkus mõõk, Agnes hoidis püstoli valmis. Kõik oli nii kähku sündinud, et mehed korraga maast ei märganud tõusta. Andres ja mõned teised kargasid üles ja piirasid Gabrieli ja Agnese igast küljest sisse.

„Tore tüdruk!“ kuuldi nende selja tagant hüüdvat. „Ärge sellele viga tehke, Ivo Schenken-berg maksab selle eest head vaevapalka.“

Seda kuuldes hüüdis Gabriel järsku; „Kui Ivo Schenkenberg teie pealik on, siis viige meid tema juurde; ma tunnen teda väga hästi.“

„Ime küll!“ pilkas Andres. „Kes ei peaks Ivo Schenkenbergi praegusel ajal mitte tundma? Teine küsimus on, kas tema ka sind tunneb.“

„Ta on minu kasuvend!“ hüüdis Gabriel.

„Kuule, külamees,“ ütles Andres naerdes, „sa oled meile küllalt ette luisanud, vannu nüüd