Lehekülg:Ajaloolised jutustused. Bornhöhe.djvu/328

Allikas: Vikitekstid
Jump to navigation Jump to search
Selle lehekülje õigsus on tõendamata.


„Tooge mulle jõest külma vett!“ käskis Gabriel.

Mis imelik sundus oli nendes sõnades, et nad tõrkumatult käsutäitmist leidsid? Kaks meest jooksid kohe alla jõe äärde ja tulid varsti kübaratega vett kandes tagasi. Gabriel piserdas vett Agnese näole, kastis ta rinda ja käsi. Lühikese aja pärast tõusis kerge puna neiu palge, ta õhkas sügavasti ja lõi silmad lahti.

„Ta elab! Ta elab!“ hõiskas Gabriel; ta hääl lõppes täiesti ja muutus nuuksumiseks; ta kummardas Agnese terve käe üle ja niisutas seda oma pisaratega.

„Pagana võrukael!“ ümises Andres pead ära pöörates. Meeste seast kostis segane ümin.

„Gabriel!“ sosistasid Agnese kahvatunud huuled.

„Siin!“ vastas Gabriel.

„Hoia ennast, ta sihib püstoliga sinu peale.“

„Küll ma talle näitan.“

„Kas sa ei ole haavatud?“

„Ei ole.“

„Jumal tänatud!“ õhkas Agnes ja äkiline rõõmuhelk läikis ta silmis. „Ma ei tea, mis mul on, mu pea on nii segane.“

„Kas sul valu on?“

„Valu? Jah, mu õlg pakitseb, keha on tuim. Kas ma kukkusin?“

„Jah, sa kukkusid raskesti.“

„See oli minu enese edevus. Aga mis mehed need on?“

Agnese silmist paistis äkiline ahastus.

„Ole rahul, need on head sõbrad.“

Gabriel ei ütelnud seda mitte uisapäisa; üks