Lehekülg:Ajaloolised jutustused. Bornhöhe.djvu/327

Allikas: Vikitekstid
Jump to navigation Jump to search
Selle lehekülje õigsus on tõendamata.


heaga alla. Meil on kered täis, me ei viitsi sind tapma hakata.“

Meestel näis tõepoolest vähe himu olevat Gabrieli kallale kippuda. Üksainuke oli tõesti vihane. Sakslane ei suutnud kurja matsu unustada, mis ta Gabrieli käest saanud. Ta oli poolküljeli tõusnud ja sihtis nüüd püstoliga Gabrieli peale. Agnes üksi oli seda tähele pannud. Kaks pauku raksusid korraga. Sakslane keerles kaks korda enese ümber ja jäi siis liikumatult kummuli lamama. Ta oli surnud. Agnese käest kukkus suitsev püstol maha. Neiu kahvatas näost, tuikus ja oleks maha kukkunud, poleks mitte Gabriel kohe kätt ta ümber pannud.

„Agnes!“ kisendas Gabriel meeletult.

„Jumalaga, Gabriel!“ sosistas Agnes, kuna hale naeratus ta kahvatu näo üle libises. Siis kadus ta teadvus. Gabriel pani elutu keha õrnalt maha ja langes hädaohtu unustades tema kõrvale põlvili. Agnese pahema õla kohalt sirises veri läbi riide. Saksa kuul, mis Gabrieli pidi tabama, oli eksiteel sealt sisse tunginud. Viibimata harutas Gabriel mõõga otsaga Agnese kuue ja särgi lahti, lõikas tinakuuli, mis õlakondi peale põrgates lömaks oli läinud, haava seest välja ja sidus haava särgi tükiga kinni. Kohmetult seisid mehed ümberringi. Nad aimasid rasket õnnetust, tundsid kentsakat kaastundmust sõjast toorestatud südametes ärkavat. Gabrieli hingevalu oli ju nii silmapaistev, haavatud tütarlapse lumivalge nägu nii ütlemata kena . . . Kui sakslasest aru oli kätte saadud, et ta kahtlemata surnud oli, ei hoolinud temast enam keegi.