juhatuse all otse imetegusid teinud, üksikuid venelaste salkasid võitnud, kaugele Virumaa südamesse tunginud, lugemata hulga mõisaid ning külasid paljaks riisunud ja põletanud. Suured kraami-lasud, loomade karjad ja hulk sõjavange andsid tunnistust, et nad ka sel korral sõjakäigult vene käsu all seisvate suguvendade juurest tühja käega tagasi ei tulnud. Riisumise pärast ei või neid laita; nad ei olnud teistest väehulkadest paremad ega pahemad, sest sel ajal pidi sõda ise sõjavägesid toitma, neile rikkust ja kõike elu-lõbu muretsema; sõjamehe kohus oli — vaenlasele võimalikult kahju teha. Et vaenlaste nime all oma sugurahvas vahest kõige suuremat kahju sai, sellest hooliti kuueteistkümnendal aastasajal veel pisut vähem kui seda meie ajal tehakse.
Olid talupojad esiti selle üle nurisenud, et saksa kodaniku poeg nende üle pealikuks seati, siis olid nad sellesama pealikuga nüüd täiesti rahul. Ivo Schenkenberg oli vapper ja osav sõjamees, täis kavalust ning kelmust, näost inetu, aga tugev kui karu, omade vastu parajal kohal lahke ja vali, vaenlaste vastu püsti kurat ise. Venelased kartsid teda rohkem kui mõnd rootsi kindralit. Teda nimetati „Eestimaa Hannibaliks“, sest et ta ilma kartuseta oma väikese salgaga vaenlaste maa sisse tungis nagu vanal ajal suur kartaagolane Hannibal vägevasse Rooma riiki oli tunginud. Ühtlasi oli Ivo ka sellepoolest Han-nibali sarnane, et ta ühest silmast pime oli.
Ivo Schenkenbergi telk — endine vene vürsti omandus — oli ütlemata tore, kulla, hõbeda ja pärlitega välja õmmeldud, seestpoolt maapind
