Lehekülg:Ajaloolised jutustused. Bornhöhe.djvu/333

Allikas: Vikitekstid
Jump to navigation Jump to search
Selle lehekülje õigsus on tõendamata.


kallite nahkadega, telgi seinad kirju iluriidega kaetud. Telgil oli kaks paksu vaheriidega üksteisest lahutatud osa. Eespool istus parajasti Ivo ise oma venna Christophi ja kolme nägusa tütarlapsega joogilauas — sest Ivo oli suur õrnema soo austaja, kellele toit ega jook ilma naisterahva seltsita ei maitsenud —, kui Andres kummardades sisse astus.

„Noh, kas hobuseid leidsid?“ hüüdis Ivo talle vastu.

„Viisteistkümmend hobust,“ vastas Andres keha sirgeks ajades.

„Kust?“

„Hanijõelt.“

„Kas hinda küsiti?“

„Mis hinnast küsida, kui muidu saab,“ irvitas Andres.

„Andres!“ ütles Ivo kulmu kortsutades, „pea meeles, et nüüd jälle kodumaal oleme, kus riisumine keelatud on.“

„Ega meie riisunud. Võtsime kust saime, ega võinud parata, kui keegi hinda küsima ei tulnud.“

„Hea küll. Säh, joo.“

Andres jõi pakutud peekri ühe joonega tühjaks, tänas ja ütles siis silmi maha lüües: „Üks paha asi on mul veel teada anda.“

„Räägi.“

„Sakslane Düftler sai surma.“

„Düftler surnud? Kahju, see oli hea nuuskija. Kuidas ta suri?“

„Tema langes tütarlapse käe läbi.“

Tüdrukud laua ääres puhkesid naerma.

„Õnnelind!“ ütles ka Ivo naeratades. „Aga kuidas see juhtus?“