tõusta. Tal oli ka seltsiline kaasas, naljakas mees, ütleb enese pealiku kasuvenna Gabrieli olevat.“
„Minu kasuvend Gabriel!“ hüüdis Ivo järsku üles karates. „Miks sa, lurjus, mulle seda kohe ei ütelnud?“
Ivo tõttas telgist välja, teised tema kannul. Õues seisis Gabriel hulga vahtide keskel, tema kõrval kanderaami peal Agnes, kena kahvatu pea nähtaval, keha Gabrieli ülikuuega kinni kaetud. Kasuvennad tundsid teineteise kohe ära: vanal vaenul on ikka truum mälestus kui vanal sõprusel. Nende esimene tundmus oli vähemasti Ivo poolt kohe vaenulik.
„Kae, meie tatarlane on jälle elusse tõusnud!“ hüüdis ta pilkavalt, kuna ta ainuke silm kahjurõõmust välkus. „Mina arvasin, et sa Venemaal ammugi nälga oled surnud.“
Igal muul ajal oleks Gabriel teravalt vastanud. Nüüdk,i tõusis veri talle järsku pähe, aga ta sai enese üle võitu ja vastas tasa, peaaegu paluvalt:
„Ivo, sul on õigus pilgata. Sa oled suureks ja vägevaks saanud, kuna mina mööda ilma hulgun. Ma ei tule sind enese pärast tüütama, ma ei taha sinu käest midagi saada, aga ole armuline selle õnnetu lapse vastu, kes raskesti haavatud on ja vististi sureb, kui tema eest õrnasti hoolt ei kanta.“
Oli see nüüd alandlik palumise hääl, mida Ivo Gabrieli suust esimest korda eluajal kuulis, või pilk Agnese kena, kahvatu näo peale, mis Ivo kõva südant liigutas, aga ta ütles palju pehmemalt: „Kes see ilus laps siis on?“
„Ma ei tahaks seda mitte kõikide kuuldes öelda,“ kostis Gabriel tasakesi.
