Lehekülg:Ajaloolised jutustused. Bornhöhe.djvu/334

Allikas: Vikitekstid
Jump to navigation Jump to search
Selle lehekülje õigsus on tõendamata.


„Düftler kippus püstoliga tüdruku kallale, aga tüdruk oli nobedam ja paugutas tema enne maha.“

„Haha, nii lolliks ei oleks ma Düftleri arvanud, et ta püstoliga tüdruku kallale kipub,“ naeris Ivo. „Mis tüdruk see oli?“

„Eks tüdruk ole ikka tüdruk, aga see sõge oli poisi riides.“

Tüdrukud laua ääres ähvardasid naeru pärast katkeda. Andres oma lolli jutuga oli nende meelest ütlemata naljakas. Nad ei aimanud, et Andres neist kavalam oli ja ennast lolliks tegi, et Ivo tuju parandada. Tema tahtmine läks korda. Ivo naeris:

„Taevas õnnistagu sinu kõneandi, õiglane Andres! Kui edaspidi ühe asja üle kähku selgust tahan saada, siis küsin esmalt sinult. Noh, pajata edasi, mis sest poisi riides tüdrukust siis pärast sai?“

„Tema sai haavata.“

„Kes teda haavas?“

„Düftler haavas.“

„Veel pärast surma?“

„Ei, enne surma. Nad lasksid korraga. Meie kuulsime üheainsa paugu ja nägime kaks inimest langevat. Düftler oli kohe surnud, aga tüdruk jäi elama. Oleks ta mees olnud, siis oleksime ta muidugi sedamaid ja jalapealt ära kägistanud; et ta aga tüdruk oli, siis tõime ta kõrgema kohtumõistja ette.“

„Väga õige. Kas on ilus tüdruk?“

„Nagu ingel.“

„Too ta siia.“

„Tema on õues kanderaami peal, ei saa üles