preili, tema eest nii sooja vaimustusega kostate, kuna tema — aga sest ei maksa rääkida.“
„Rääkige!“
„Teie ahastate ja värisete selle kõlvatu elu pärast, kuna tema teie järele veel kordagi ei ole küsinud. Temal ei ole mingit muret, ta priiskab hommikust õhtuni ja ajab rumalat lori.“
„Kuidas võib ta seda teha, kui ta seotud on?“ kahtles Agnes.
„Oh, ta palus ja vingus, kuni ma halastuse pärast ta köidikud lahti käskisin päästa. Tänuks rikub ta nüüd minu mehed ära, meelitab neid joomisele ja ässitab minu vastu üles.“
„Gabriel palus ja vingus?“ kordas Agnes umbusklikult ja vastu tahtmist libises pilklik naeratus üle ta näo.
„Häda õpetab paluma,“ urises Ivo salamahti hambaid kiristades. „Teie ehmataksite, preili von Mönnikhusen, kui ma teile täiesti tunnistaksin, kui alatu, kui nurjatu see inimene on. Ma ei julge seda kõike rääkida.“
„Rääkige peale!“
„Tema näib väga selgesti teadvat, kui palju ta teile tohib loota. Ka tema ootab päästmist teie isa poolt, kuid paraku hoopis teistel põhjustel kui teie, armuline preili.“
„Mis see tähendab?“
„Teie ei usu, kui raske mul on seda seletada, ehk küll asi iseenesest väga lihtne on. See inimene tunneb teie isa vägevat mõju, ja teab ühtlasi, et rüütel Kaspar von Mönnikhusen ennem sureks kui vähemat musta täppi oma perekonna au küljes salliks. Kui nüüd rüütel Mönnikhusen teda enneaegu ei päästa, siis ähvardab see nur-
