jatu kohtu ees mõnda asja ilmutada, mis valusasti teie ja teie isa au külge puutuvad.“
„Ma ei saa teie sõnadest aru,“ ümises Agnes kogu kehast värisedes.
„Ühe sõnaga: Gabriel kiitleb, et Agnes von Mönnikhusen tema armuke olla.“
Agnese rind tõusis, ta palgeil leekisid kaks tulipunast laiku.
„Teie valetate!“ hüüdis ta järsku.
Ivo ainuke silm välkus.
„Teie armastate seda inimest,“ urises ta kokku surutud hammaste vahelt.
Agnese näo üle sähvis verevool, mis kohe surmakahvatusele maad andis. Tasase, aga kindla häälega ütles ta: „Jah, ma armastan seda inimest ja miski asi — kas kuulete, Ivo Schenkenberg! — mingi laim ei suuda seda armastust kõigutada.“
„See tähendab; teie usute teda ja arvate mind valelikuks,“ kiristas Ivo viha pärast kahvatades. „Teie unustate, et minul valet vaja ei ole; teie unustate, et Gabrieli elu ja — veel mõni muu asi minu käes seisab.“
Agnese meeles tärkas aimus Ivo südame loost, ja ühtlasi sähvis kentsakas mõte ta peast läbi: kui see kuri inimene mind armastab, kas ma ei peaks temaga kometit mängima, kuni Gabriel päästetud on! Juba lähemal silmapilgul lükkas Agnes selle mõtte põlastusega tagasi; tema aus, õiglane loomus ei sallinud madalat kavalust.
„Tema ja minu elu seisab jumala käes,“ ütles ta vagusalt.
Ivo läks tuikudes välja. Õues ootavale vanamoorile ütles ta ähvardades: „Ma tegin sinu nõu järele; kui asi raisku läheb, siis hoia oma nahka!“
